Linnuvaatlus: millal ja kus rändlinde vaadelda?

Vaatamata sellele, et ma ei ole ei ornitoloog ega professionaalne fotograaf, siis looduses liikudes ei saa jääda märkamatuks kevadine ja sügisene suurem lindude rändeperiood. See tekitab ikka endale ka isu püsida paigal veidike pikemalt ja jälgida seda looduse mängu. 

Eesti kogub üha enam populaarsust linnuvaatlejate hulgas ja meil on selleks ka suurepärased võimalused. Eesti rannikud, saared, märgalad ja neemed asuvad olulistel rändeteedel ning pakuvad suurepäraseid võimalusi nii linnuvaatluseks kui ka lindude pildistamiseks. 

Aga oletame, et minusuguseid niisama nautlejaid on veel, seega see postitus on just nende jaoks. Milliseid linde, millal, kus ja millega minu kogemuse järgi otsima võiks minna.

Millal ja keda märgata?

Kuigi linnud rändavad tegelikult peaaegu koguaeg, keegi ikka on kuskile teel, siis kõige aktiivsem periood on jah kevad ja sügis, kui massid on piisavalt suured ja liikumine nii tihe, et ka mitte linnuvaatleja seda märkab. Sügisränne jääb enamasti vahemiku august-november, aga täpne aeg sõltub muidugi liigist, ilmast, temperatuurist ja tuulest.

Eks kõige kergem on märgata suurte linnuliikide parvesid. Nende ülelendu on kuulda juba ammu enne seda, kui nad ise nähtavale ilmuvad. Luiged, sookured, haned, lagled. Oled kunagi seisnud tuulevaiksel päeval ja lihtsalt kuulanud seda tiibade sahinat? Imeline, kas pole?

Minu kodu juurest oli suviseks ajaks suur osa linde mujale läinud, aga praegu on märgata jälle erinevaid rästaid ja tihaseid palju rohkem. Pisikesi sulelisi on muidugi võrdlemisi keeruline näha, neid on lihtsam kuulda. Nüüd, kui puud oma lehtedest loobuvad, siis tulevad ka linnud nähtavale.

Rannikul aga lehtede muret ei ole. Mina avara vaatega kohta ja sa võid sealt leida haigruid, parte, aule, kiivitajaid ja paljusid teisigi. Eriti muljetavaldavad on suured hane- ja lagleparved, mis võivad liikuda üle põldude ja ranniku kümnete või isegi tuhandete kaupa.

Kus Eestis rändlinde kõige paremini näha?

Eks ikka juba mainitud rannikul. Aga millisel? No näiteks Põõsaspea neem, Haeska, Kabli, Sõrve säär, Puise. Tegelikult muidugi mujalgi, tuleb lihtsalt olla tähelepanelik, mitte kiirustada ja viitsida seisma jääda ja jälgida.

Kõige põnevam on see, et lindude ränne muutub iga päevaga. Ühel hommikul võib domineerida üks liik, järgmisel päeval aga olla taevas täis hoopis teistsuguseid linde.

Millega vaadata?

Üldse mitte vähetähtis küsimus, sest kohale võid ju jõuda, aga kui nad ikka kaugel põllul või merel on, siis võid vahel ainult täpikesi märgata. Veelinnud on vahel merel suure parvena nii, et palja silmaga ei märka neid üldse. 

Tulles tagasi selle juurde, et ma siin ei kirjuta suurtele tegijatele vaid ikka niisama nautlejatele, siis mina alustasin näiteks sellest, et soetasin 10x42 binokkli. See tähendab, et binokkel suurendab 10 korda ja selle nö klaaside läbimõõt on 42mm. Tõsi, kõike sellega ei näe, aga samas on ta piisav, et saada uudishimu rahuldatud ja piisavalt kerge, et viitsiks kaasas tassida. Võimsam võib tunduda parem, aga kui sa ei ole harjunud seda hoidma, see on sulle ebamugav, raske ja sellest vaateväli pidevalt väriseb, ega sa siis ei naudi seda vaatlust kah. Kallimat ja kvaliteetsemat saab siis ka osta, kui huvi muutub tõsisemaks. Samas ma ei soovita muidugi ka väga odavat valida. Seal võib juhtuda, et klaaside kvaliteet on nii palju kehva, et pilt on hägune või ei saa seda näiteks enda järgi reguleerida. Las need jäävad lastele mängimiseks ja huvi tekitamiseks. 

Sealt järgmine tase on juba nn pikksilmad. Nad ise on suuremad, suurendus on suurem ja kui ma ei eksi, siis need vajavad enamasti juba ka statiivi. Kuna mul endal nendega tihedam kokkupuude puudub, siis nemad jäävad tõsisemale huvilisele uurida.

Kuna mulle meeldib talletada nähtut endale ka pildimaterjalina, siis mina kasutan lisaks fotokat 150-600mm objektiiviga. Jällegist, ka siin on hinnaklasside ja kvaliteedi vahe igale rahakotile vastavate võimalustega. Minuga on nii, et kui ma näen ja pilt õnnestub, siis olen õnnelik. Kui mitte, noh siis ehk teine kord ikka. Vaatlus ja see iseendaga olemise aeg on olulisem, kui imelise pildi saamine. Fotokate ja nende pikkade objektiividega kipub ka olema see, et kvaliteetsem on tihti suurem ja raskem. Igale jalutuskäigule ei viitsi ma ise ka seda kaasa tassida. Sellest, kuidas ma linde pildistan, kirjutan ma ehk mõni teine kord.

Mida veel kaasa võtta?

Lisaks binokklile või kaamerale on tegelikult veel asju, millele mõelda. Kui sa ei ole varem linnuvaatlusel käinud, siis võib juhtuda, et sulle tuleb ilm üllatusena. Ma ei pea silmas seda, et sajab vihma. Seda oskame me enamasti telefoni ilmateatest juba vaadata, kas sadu äkki tuleb või ei tule üsna kindlasti. Pigem võib tulla üllatuseks, kui palju aega veedad sa ühe koha peal ja kui külm sul võib hakata. Pane mõni ekstra kiht selga, soojemad sokid jalga ja siis võta midagi veel kaasa. Eriti, kui oled minemas avatud rannikule, kus tuule eest puude vahele peitu pugeda ei saa. 

Termos sooja teega kulub tihti ära ja linnumääraja. Mida rohkem sa linde vaatled, seda rohkem hakkad sa aru saama, kui palju neid on, kui sarnased on osad liigid ja kui keeruline on neil vahet teha. Määraja võib sellises olukorras olla suureks abiliseks. Telefonis aitab häälte järgi tuvastamisel mitmeid äppe. Ma ise kasutan Merlin Bird ID rakendust.

Ega siin muud suurt kunsti ei olegi. Tuleb lihtsalt kuskilt alustada. Näiteks õue minemisest ja oma koduaias kuulamisest või rannikule sõitmisest. Käi samas kohas mitu korda ja võta endale aega, sest seltskond sinu ümber võib iga hetk muutuda.