Ma liigun ringi looduses erinevates kohtades. Nii seal, kuhu paljud jalutada ei viitsi, kuhu lähevad need, kes seda väga soovivad, aga ka väga hästi autoga ligipääsetavates kohtades. On märgata vahet, kuidas inimesed käituvad. Alati on muidugi võimalik, et see tundub ainult mulle nii, aga siiski… Mulle on jäänud mulje, et pikemad rajad, kuhu autoga mugavalt ligi ei saa, on enamasti puhtamad. Sinna vist lähevadki ainult need, kes teadvustavad värskes õhus liikumist endale teis

Üks minu lemmikuid kohti matkamiseks on rannik. Need liivarannad, hõredad rannaäärsed männimetsad, mereäärsed vaated… Nendes on midagi sellist, mis paneb mind ühe uuesti naasma just mere äärde. Eestis on selleks suurepärane võimalus. Arvestades, kui pikk ja hästi ligipääsetav meie rannik on, oleks patt jätta seda kasutamata. Kust siis alustada? Need, kes tahavad mingit struktuuri, plaani ja saavutamise tunnet, võivad võtta ette näiteks ka Eestis kuljeva ranniku matkaraja, mi

Lisaks eelmises postituses toodud raja valimise teemale on matka ettevalmistamisel veel üks oluline punkt, millega ma tihti kokku puutun. Kas ma lähen üksinda või kellegagi koos? Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on ikka olnud kerget hirmu alates sellest, kas ma ikka leian õige raja kuni selleni välja, kas ma ainult iseendaga oldud saan. Matkamine on suurepärane võimalus argipäevast eemalduda, liikuda värskes õhus, tugevdada oma keha ja laadida end vaimselt. Me kõik teame

Ma olen nüüdseks juba mõnda aega Eestis ringi jalutanud, aga ikka kohtan inimesi, kes ei ole päris kindlad, kuidas õigele rajale saada. Panin kirja mõed punktid, millele tasub alustuseks mõelda. Selleks, et olla meeldejääv, ei pea matk olema ei pikk ega keerulisel maastikul. Sageli sõltub hea elamus hoopis sellest, kas rada sobib sinu ootuste, füüsilise vormi ja ettevalmistusega. Kõigepealt mõtle, miks sa matkama lähed. Kas soovid rahulikku jalutuskäiku looduses, pildistada,

Mis hetkel saab korduvast tegevusest traditsioon? Mina igal juhul olen arvamusel, et kui ma ikka juba neljas kord samale rajale astun ja igal aastal isegi samal päeval, siis see on juba traditsioon. Ma olen kasvanud mere ääres, aga elan juba üle kümne aasta eemal. Need kümme aastat ei ole muutnud minu tõmmet mere järele. Nii ma käingi enamasti matkamas just mere ääres. Muidugi need mereäärsed külad- ajalooga majad, väikesed külateed, rahu ja vaikus, austus mere vastu... need

Nii lähedal, aga ometigi nii kaugel... Tallinna kesklinna alla kuuluv saar, kuhu mitte igaüks ei ole sattunud. Ühest küljest väga lähedal linnale, aga samas sinna jõudes on ajakulg hoopis midagi muud. Linnast ei ole märkigi ja sul tekib nagu mingisugune maagiline lisaaeg. Saar on täpselt nii suur, et päevaga jõuad tiiru peale teha ja kohvikuski veel enne tagasisõitu ennast koduteele häälestada. Oma väiksuses on Aegna aga ääretult suur. Rikkalik ajalugu, mis ulatub juba sajand